/ Tervitus! Postitus otse Heikolt ei saabunud kohale. Ulatan selle edasi oma kätel  .. väga ilusalt heliseb elu, milles avatult enda märkamist .. ja EluTegusid :)  Sooja kallistusega, Katrin /

 

 

Minu kogemus suveseminarist, mida tahaksin teiega jagada.
Heiko 25a.

 

Olin noormees kellel ei olnud lapsepõlves soojad suhted oma isaga ja keda kasvatati järgmiste reeglite järgi: mees ei nuta, ei ole õrn, ei näita välja emotsioone, on tugev, ei räägi oma tunnetest.

 

Teisel päeval:
Teine päev, kus me võisime mööda saali vaikides ringi kõndida ja inimesi puudutada ning kallistada, tekkis minus selle harjutuse ajal suur hirm ja ebamugavustunne, kuna nüüd tuli hakata kallistama. Hakkasin endale kohe mõttes rääkima: “ Aga ma ei tahagi ju kallistada las nemad kallistavad kes tahavad, mina seda ei vaja”. Mõne aja pärast hakkas aga see pinge seest üles kurku ronima ja ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Sellel hetkel ma mõistsin, et tegelikult ma tahan ka armastust nagu kõik inimesed, kuid ma kardan seda ja ma ise sisestan endale, et olen tugev ja ei vaja seda ning tänu sellele ei oskagi seda vastu võtta. Ja see on vale!

 

Viiendal päeval:
Eriti selgelt on mul meeles, kui Jure minuga viimasel päeval saali keskel toolidel istudes seansi läbi viis ja lõpus küsis: “Kas need inimesed saavad sulle midagi pakkuda?”. Sain kohe aru, et tuleb suur kallistus nagu ikka. Ütlesin: "Need inimesed(saalis viibijad) suudavad mulle kindlasti midagi pakkuda aga ma ei ole kindel, kas ma suudan selle vastu võtta, reeglina kallistan sest see meeldib teistele aga mitte mulle." Ja kui Jure mind siis saaliukse juurde seisma pani ning ütles teistele: “Kui te juhuslikult tahate teda kallistada, siis võite seda teha aga arvestage, ta ei tunne nagunii midagi”

See mis edasi toimus oli minujaoks midagi uskumatut.
See emotsioon, mis siis tekkis liigutas mind hingepõhjani, kui nägin KUI PALJUDELE oli minu pisike mure hinge läinud ja nad kõik seisid rivis ja ootasid kuna saaks mind kallistada. Ma sain sealt nii palju armastust ja energiat, täitsa uskumatu. Tagantjärgi sellele sündmusele mõeldes tuleb mul alati pisar silma, naeratus näole ja seest läheb nii tohutult soojaks, tahaks neid kõiki inimesi kohe uuesti kallistada. Ma ei oska siiani päris täpselt öelda, mis minus juhtus aga ma sain sealt väga palju jõudu, enesekindlust, usku ja mingi väga suur osa minust sulas üles, mille olemasolust ei olnud ma isegi teadlik.

Võtsin ka jutuajamised oma emaga ja isaga ette ning rääkisin oma suu täiesti puhtaks. Ma ei uskunud elus, et seda julgen teha. Isaga oli kõige raskem, mina rääkisin talle oma suu täiesti puhtaks ja ütlesin välja kõik mida mõtlesin, ta kuulas mind ära ja nõustus kõigega aga kahjuks tema ennast ei avanud. Ega ma ei oodanudgi sealt rohkemat, sest minul oli ju aega seda enda jaoks läbi seedida, talle tuli see, kui välk selgest taevast. Tagantjärgi on näha, et ta üritab iga korraga järjest rohkem mulle lähedale saada. Ema räägib, et isa on muutunud, ta nagu sai mingist koormast lahti ja räägib isegi oma vanematega nüüd teisiti (enesekindlamalt). Ka mu ema hingab nüüd kergemalt :), kuna ka tema vabanes mingist koormast. Varem ta alati muretses mu pärast, kuna nägi ja tundis, et mul on raske aga alati kui ta küsis, kuidas mul läheb siis vastasin, et hästi. Nüüd on see mure aga kadunud, kuna ta teab, et tulen ja räägin alati. Isa puhul olen märganud, et ta on iga kallistusega järjest vähem pinges. Alati kui kodus vanemate juurest lahkun siis on kift vaadata, kuidas isa tuleb ka kalli-kalli tegema. Kuigi vanasti ta seda ei teinud, see oli nagu rohkem naiste värk. Aga ma märkan tegelt, kuidas ta vajab seda, teda on nii armas kõrvalt vaadata. Nagu suur laps kes toriseb ja teeb näo, et tema ei taha armastust aga tegelikult on näha, et ta vajab seda ja ta keha kohe nõuab seda.

Minu suhe oma vennaga on muutunud palju lähedasemaks ja soojemaks pärast seda, kui avasin ennast ka oma vennale. Rääkisin ka talle, mida kogesin seminaril, kui palju seal nutsin, mida sellest kõigest järeldasin ja mida arvan oma isast. Me ei olnud kunagi varem üksteisele näidanud oma nõrka poolt ja rääkinud isiklikest asjadest. Nüüd me aga kallistame alati, kui kohtume ja suudame rääkida ka isiklikest asjadest ilma pingeta. Mulle meeldib see ja olen sellega väga rahul.
 
Oma naise sõnade järgi olen muutunud palju enesekindlamaks, seda tunnen ka ise. See seminar mõjutas ka väga tugevalt minu maailmapilti, olen hakanud asjadesse teisiti suhtuma. Ma hingan kergemalt. Naine mainis veel, et ma ei räägi enam oma isast negatiivselt ja ei too välja tema miinuseid vaid hoopis minu jutust peegeldub rohkem mõistmist ja andestust. See on minu jaoks huvitav sest ise ma seda ei märka. Varem ma ei osanud inimesi kallistada. Kallistades olin alati pinges ja ei saanud teha seda südamest. Nüüd on see muutunud, teen seda naudinguga ja olen tavaliselt ise initsiaatoriks. Isegi
oma lähedasi sõpru olen hakanud käesurumise asemel kallistama ja näen kuidas nad tegelt seda ise ka tahavad, kuigi natukene vastu puiklevad. Seda on nii huvitav jälgida, kui raske on mehel kallistada. Purjuspeaga kallistavad kõik mehed. Aga kainena on seda neil jube ebamugav teha. Tekkib küsimus kas alkohol põhjustab vajadust armastuse järele  või ehk hoopis vajame me seda aga ei julge endale tunnistada! Kuna ühiskond ja meie vanemad on meid kasvatanud nii.
 
Selle seminari käigus õppisin ma ühte: Kui sa tahad et midagi muutuks, siis ei ole mõtet oodata ja ennast petta. Ainuke viis oma hirmudest jagu saada on sellest üle astuda. Ja sellise suhtumise olen ma ka endale võtnud igapäeva elus. Kui varem tõmbusin ma alati tagaplaanile, kui mul tekkis hirm, siis nüüd vastupidi, ma üritan sellest hirmust üle astuda. Üritan teha asju mida ma pole kunagi julgenud teha, kuid mida näen, et teised teevad. Esimene kord on alati kirjeldamatult raske, kuid tagantjärgi vaadates olen aru saanud, et see on ainuke viis ja see tõesti toimib.

Kunagi ma ei uskunud eales, et suudan öelda oma emale “Ma armastan sind”, sest seda ei ole kunagi mu isa teinud. See oli minu jaoks väga suur probleem, kuna ema rääkis mulle kogu aeg: “ Ma armastan sind” , mina aga ei suutnud seda. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et tuleb lihtsalt esimene kord ära teha ja siis on järgmine kord kergem. Lohutasin ennast alati, ah küll kunagi tulevikus on lihtsam. Esimene kord seda emale öelda ei olnud üldse lihtne ja ka teine kord ei olnud aga nüüd ei tunne ma selle väljaütlemisega raskusi. Seda on võimatu kirjeldada mida tundis mu ema kui kuulis oma 25 aastase poja käest esimest korda neid kahte lihtsat sõna, mida ei olnud mu suust kunagi kuulnud. Pärast oma naise käest kuulsin, ema oli talle välja lobisenud saladuskatte alla. Et ta ootas seda hetke juba väga pikalt ja ta on väga õnnelik.

Ärge arvake, et olen lahti saanud kõikidest probleemidest ja muredest ja käin ringi suu kõrvuni. Aga seminar ning armastus, mida need inimesed mulle selle poole tunni jooksul andis, muutis minus ja mu tulevikus väga palju ning ma mõistsin, et see on alles millegi väga suure algus.

Mitte midagi ei sünni üleöö aga ärge andge alla, kui te ei saa soovitud tulemust esimesel korral! See pingutus on seda väärt!

 

Päikest teile,
Heiko